Skip to content

Natsionaal-religioosne muinasjutt

Kord hakanud Vishnu Taaraga vaidlema, et kummal on kangem rahvas.

Vishnu seletab: “Minu rahvast on palju kui sipelgaid. Nad võivad üheskoos kaljusid paigast nihutada!”

Taara kostab selle peale:”Minu inimesi on küll vähe, aga nad on selle eest nii kanged, et enne ei jäta, kui leiavad võimaluse kasvõi üksi kalju kohalt kangutada, ja kui ise ei jaksa, siis kauplevad sinu inimesed appi ja lasevad neil töö ära teha.”

Vishnu aga naerab ja ütleb: “Vaata, kuidas mu inimesed mind austavad. Nad toovad mulle ohverdusi, palvetavad, käivad iga päev templis, surema tulevad pühapaikadese!”

Taara vastu: “Minu inimesed, jah, usku välja ei näita, pühapaiku ja altareid neil ei ole ja ohverdusi nad mulle ei too. Aga selle eest ei ole ühtegi teist rahvast, kes oleks nii umbusklik kõikide teiste uskude vastu. Oma südametes on nad sügaval laanetes ja taaratammikutes kinni ning kui nad jäävad tulle põrnitsema, siis tunnevad nad suuremat usulist ekstaasi kui sinu rahva pühakud on kunagi tundnud.

Vishnu laiutab oma kaheksat kätt ja ei usu oma kõrvu: “Sina, tatise käputäie jumal oled sama loll nagu su rahvaski! Varsti saate seal külmal põhjamaal nagunii otsa, ei oska te sugu teha ega midagi! Kes sind siis kummardama hakkab, kui pole enam kedagi järele jäänud?”

Taara tõstis selle peale uhkelt pilgu taeva poole ja kostis: “ Kui nii peakski minema ja minu rahvas kaduma, siis sünnin ma uuesti Gangse kallastele ja pööran sinu rahva enda usku. Kuid seni, kuni veel põlvepikkune poisike minu rahvast alles on, ei lähe ma kuhugi!