Skip to content

Homunculus

Hommikuvalgus kerkis aeglaselt ookeani kohale. Vaida pidi kiirustama. Ta lükkas pika tumedaks tõrvatud ja teravaninalise Kerala paadi vette ja osavalt murdlainetest mööda lipsates, hakkas aerutama avamere poole. Ta pidi aegsasti võrgud vette laskma, enne kui kõrvetav päike peletab kalaparved sügavamale, jahedamatesse veekihtidesse. Vaida oli mitmendat põlve kalur ja tema suguvõsa elas juba aastasadu Araabia mere rannikul väikeses Alappuzha külas. Kärmete ja osavate liigutustega hakkas Vaida paadi pärasse hunnikusse laotud võrkusid lahti harutama ning vette laskma. Ta oli hoolega tegevuses, kui korraga haaras tema tähelepanu välgatus paadi paremas pardas. Kala? Vaida haaras kiiresti kahva ja sirutas sügavale vette. Midagi rasket ja libedat vajus selle sisse. Vaida tõstis püügiriista paati ja olles võrgu lahti harutanud, tõmbus ehmunult eemale. Paadi põhjas lebas ümmargune klaasist kera ja selle sees liigutas ennast mingisugune olevus. Vaida vaatas lähemalt ja jäi õudusest pärani silmadega põrnitsema. Kera sisemus oli täidetud piimja poolläbipaistva vedelikuga ja selles hõljus miniatuurne inimene – homunculus. Ta näis selgelt elus olevat, liigutades oma hapraid ja peenikesi käsi-jalgu ning naeratades läbi klaasi Vaida suunas. Tegemist oli kindlasti naissoost olevusega – homunculus oli alasti ja tema suguorganid olid küll peened ja lapselikud, kuid ometi selgesti eristatavad. Kohkunud Vaida kattis olevuse riidepalakaga ja jättes võrgud sinnapaika, hakkas kiiresti kalda poole tagasi aerutama. Kohale jõudnud, keeras ta kera riidesse ja kandis oma hütti. Vaida oli poissmees ja elas üksinda küla servas, väikeses palmilehtedest hurtsikus. Ta asetas klaaskera muldpõrandale ja jäi lummatult vaatama tillukest homuculust, kes vedelikus hõljudes liigutas käsi ja jalgu ning näis midagi rääkivat. Olevuse suu liikus ja vormis sõnu. Kalur istus ja vaatas ning unustas aja ja ruumi enda ümber.

Sellest päevast peale hakkas Vaida käsi seletamatult hästi käima. Tema saagid osutusid alati mitmeid kordi suuremateks kui teistel. Peagi abiellus mees soodsalt kauni, heast ja rikkast perest pärit neiuga ja neile sündis aastate möödudes hulk terveid ja ilusaid lapsi. Varsti ei pidanud Vaida ise enam merel käima. Ta soetas endale mitmed paadid, mida ta välja üüris. Paljud kalurid hakkasid tema heaks tööle ning näis, et kõik, mida ta ette võttis, õnnestus imeliselt hästi.

Aeg möödus. Vaidast sai jõukas mees, kes elas oma rohkearvulise perekonnaga mereäärses ruumikas majas. Tal oli kõike, mida tema hing oskas ihaldada. Tema naine kandis parimaid Benaresi siidist sarisid ja tema pojad-tütred said hea hariduse Madrasest palgatud koduõpetaja käe all. Vaida tundis elust mõnu. Ta oli kõigi poolt lugupeetud, jõukas ja edukas – tähtsaim mees Alappuzhas. Igal õhtul läks Vaida oma maja keldrisse. See oli rituaal, mille kestel keegi tema perekonnast ei tohtinud meest segada. Seal, keldri kõige tagumises nurgas asus suur sandlipuust laegas, mis oli suletud raske Cochini juutidelt ostetud lukuga. Siin hoidis Vaida homunculust. See oli tema saladus, millest ta kellelegi ei olnud rääkinud. Igal õhtul võttis kalur klaaskera laekast välja ja silitades selle läikivat pinda vestles olevusega, kes oli talle kirjeldamatult armsaks saanud. Homunculus ei olnud aastate möödudes põrmugi muutunud – ikka endiselt naeratas ta Vaidale läbi klaasi. Mees tavatses talle rääkida oma elust ja esitada küsimusi. Enamasti sai ta ka koheselt vastuseid, need tekkisid kuidagi seletamatult, ilma sõnalise informatsioonita tema peas, sel ajal kui ta homunculusega vestles ja klaaskera silitas. Oli vaid üks asi, mis ei andnud Vaidale rahu: tema peas kumises paan lõhkuda klaaskera ja võtta homunculus sellest välja. Uudishimu vaevas teda, väga tahtis mees teada, mis juhtub, kui olevus klaaskerast väljub. Kui Vaida sai 70 aastat vanaks, otsustas ta viimaks oma ammuse plaani ellu viia. Õhtul sulgus ta keldrisse nagu alati, võttis klaaskera välja, ja asetanud selle lauale, haaras nurgast suure vasara ning tõstis pea kohale kindla eesmärgiga klaaskera purustada. Samal hetkel kuulis ta kohinat ja maja seinad hakkasid värisema. Ootamatult tungisid kõikjalt sisse võimsad veejoad, mis paiskasid segamini kogu ruumi. Valgus kustus ja Vaida kaotas homunculuse silmist.

Tsunami, mis tabas sellel õhtul Alappuzhat, viis minema ja hävitas terve kaluriküla. Vesi kandis endaga ka Vaida, tema naise ja lapsed, tema maja, tema paadid ja võrgud, Madrasest saabunud koduõpetaja, Benaresi sarid, sandlipuust laeka ja klaaskera homunculusega.