Skip to content

Auroville

Asudes 1968. aastal elama Auroville´i, oli Anna Johanson 19 aastane. Ta oli kindel, et tuleb ehitama tulevikulinna – paika, kus ei ole kohta ülekohtul ja kurjusel. Aurovilles hakkavad elama ainult head ja õiglased inimesed, uskus Anna. Ka tema tahtis anda oma panuse ideaalühiskonna ehitamisesse ja töötas aastaid innukalt Sri Aurobindo ashrami heaks. Temast sai aja jooksul Auroville projekti pearaamatupidaja, kes vastutas kogu keerulise finantsjuhtimise eest.

2004. aastaks oli ta 55 aastane ning kahjuks kogu utoopialinna projektis pettunud. Oma ametikoha tõttu teadis ta täpselt, et kogu Auroville lühike ajalugu koosneb suures osas vaid finantsskandaalidest. Anna teadis, et enamus üle kogu maailma kogutavatest annetustest ja toetustest Auroville heaks läheb tegelikust eesmärgist mööda ja täidab vaid üksikute inimeste taskuid. Ta ei saanud sinna midagi parata. Aja jooksul oli Anna pettunud ka ideaalides ja filosoofias, mis pidid olema tulevikuühiskonna alusteks. Talle tundus, et Sri Aurobindo ja Mira Alfassa ideed on labastatud ja vääriti kasutatud.

Anna elas juba aastaid kommuunis nimega Harmony. Seal olid tema kaaslasteks sakslanna Steffi, kes oli nümfomaan, homod Rolf ja Sven, Marlene, keda ootasid kodus Shveitsis 3 mahajäetud last, Indrek, kes oli arvatavasti end varjav Eesti narkoärikas, Irene USAst, kes neelas päevas 30 tabletti rahusteid, vennad Klaus ja Aksel, rikkad imbetsillid Taanist, ja S¹ura, vene maffiabossi mahajäetud armuke. Selles seltskonnas ei tundnud Anna end eriti harmooniliselt. Ta teadis, et ainus põhjus, miks kõik need inimesed Aurovilles elasid, oli see, et neil oli piisavalt raha ning ei mingit muud paika maa-ilmas, kuhu minna. Aurovilles elas 2004. aastal ligi 1500 inimest 135. eri rahvusest.

Anna tabati Interpoli poolt Rio de Janeros 26. veebruaril 2004. Ta oli kogu Auroville rahavarud saatnud annetustena laiale erinevatele lastekodudele üle maailma ning seejärel põgenenud. Sellise sammuni oli teda viinud nägemus, mis talle ilmus ühel veebruarikuu õhtul Matramandiri kristallkera ees mediteerides. Ta nägi, et Mira, The Mother, astub välja kristalli valgustavatest päiksekiirtest, tuleb tema juurde ja ütleb:”Anna, sa oled ainuke, kes veel usub! Tee nii nagu su süda käsib. Ma annan sulle oma õnnistuse!”

Anna üle mõisteti kohut Stockholmis, kuna tal oli ikka veel Rootsi kodakondsus. Ta mõisteti viieks aastaks vangi. Praegu kannab ta karistust Umea naistevanglas, tema elu-olu ei erine suuresti sellest, kuidas ta elas Aurovilles. Vara üles ja vara magama, päevad täis meditatsioone ja jalutuskäike. Anna puhas valge ja ruumikas kamber on kaunistatud Sri Aurobindo ja Mira Alfassa piltidega. Loomulikult ei mingeid uimastavaid ega narkootilisi aineid, toitu vaid vajaduse järgi ning soovitavalt ilma keemiliste lisanditeta. Anna tunneb ennast koduselt ja peale karistuse lõppu plaanib edasi töötada Rootsi vanglate süsteemis.