Skip to content

Long live Bolliwood!

Esmakordselt nägin India filmi 8-aastaselt. Pealkiri oli vist “Kättemaks ja seadus”. Kõik seansid olid pidevalt välja müüdud, kuid mingi ime läbi õnnestus mul seda filmi isegi kaks korda vaadata. Emotsioon püsib siiani meeles: küll oli tore tunne, kui lõpuks head võitsid ja halvad kõik hävitatud said.

India suurimas filmikeskuses Mumbai Bollywoodis tehakse sarnaseid filme endiselt umbes 700 tükki aastas. Eestis on ammu käibel vanasõna: olemas on head filmid, halvad filmid ning India filmid. Ükski endast lugupidav filmikunsti austaja ei võta India kino kuigi tõsiselt. Ometi hindud ise ei tüdine ja toodavad ning vaatavad sarnast kraami üha suurema innuga.

Kinokülastus Indias on elamus omaette. Pilet tuleb varakult ära osta, sest enne seansside algust on kinoesine rahvasummast ummistunud. Olles õnnelikult saali jõudnud, võite osa saada kahest filmist korraga: kõike, mis ekraanil toimub, elatakse sama elavalt läbi kinosaalis. Publik ohkab, ahhetab, naerab ja nutab, plaksutab ja karjub nördimusest. Süz¹ee on enamasti ülilabaselt lihtne, head ja halvad ning armastajad, kes õnnetult lahku viidud. Palju muusikat. Enamasti lõpevad filmid happy endiga. Arvatavasti peitub India filmikunsti fenomen selles, et riigi elanikkond on maailmas kõige noorem: 54% inimestest on alla 25 aasta vanad. Nad lihtsalt ei mäleta eelmiseid filme.
Järgneb üks väga originaalne filmistsenaarium minu poolt:

Öö… Pimedusest hakkavad paistma autotuled. Pidurite kriginal peatub keset ekraani must limusiin. Uks avaneb ja välja ladisevasse vihmasajusse tõugatakse valges ülikonnas noormees. See on peategelane, Rajiv Gandhi, kes on poliitiliste vaenlaste poolt röövitud ja toimetatud inkognito maailma teise otsa, Eestisse. Järgnevad Rajivi eksirännakud mööda öise Tallinna urkaid, kus ta korduvalt satub eluohtlikesse olukordadesse. Pidevalt sajab vihma ja on pime. Muusikalise taustana võiks kasutada Beethoveni 9. sümfooniat. Rajiv on küll segaduses ja hädas, kuid siiski tubli ja mõistab peagi, et tema vaenlased on talle vastiku vembu mänginud, ja nüüd, tema äraolekut kasutades, panevad Indias toime veel vastikumaid vempusid. Rajiv asub tegutsema: Ta võtab taskust punase mobiiltelefoni ja helistab emale. Indira Gandhi on parajasti puhkusereisil Londonis, kui tuleb Rajivi kõne. Ta on ebameeldivalt üllatunud ja käsib pojal kohe koju minna. Rajiv võtab takso ja palub ennast viia Tallinna lennujaama. Taksojuht hakkab sõitma. Nüüd tuleb muusikaline vahepala – taksojuhi silmad on tumedad ja säravad ning tema kogu rooli taga kahtlaselt nõtke ja naiselik. Taksojuht lülitab sisse raadio ja hakkab laulma. Kõlab romantiline meloodia. Rajiv kangestub ootamatusest, ta tunneb taksojuhi ära. See on ju Sonja – tema nooruspõlve armastatu, kes kadus saladuslikult peale seda, kui Rajiv oli oma perekonnale teatanud, et kavatseb temaga abielluda! Järgnevad Sonja ja Rajivi seiklused ning võitlus linnuvabriku maffiaga, kes hoiab Sonjat vägisi kinni ning sunnib öösiti taksojuhina töötama. Õnneks on Sonjal hea sõbranna Kristiina, kes töötab lennujaama puhvetis ning toimetab armunud paari salaja transpordilennukile, mis viib Eestist Indiasse täispuhutavaid kummiloomasid. Keset ookeani teeb lennuk hädamaandumise, kuna maffia on on ühe tiiva poldid lahti kruvinud ja see kukub lihtsalt ära. Sonja ja Rajiv satuvad üksikule saarele. Nad veedavad seal 3 aastat, toitudes vaid kookospähklitest, kaladest ja molluskitest. Neile sünnib 3 kaunist poega. Peale kolme aasta möödumist randub saarel kolmemastiline purjekas, mille kapteniks on Indira Gandhi. Ta on kogu see aeg oma poega otsinud ja pole vahepeal Indiasse tagasi jõudnudki. Peale õnnelikku taaskohtumist purjetavad kõik koos otse Mumbaisse. Seal tabatakse teolt kõige kurja juur- Rajivi õde Lalita Gandhi, kes on kogu vahepealse aja valitsenud Indiat oma äranägemise järgi. Selgub, et tema korraldaski kõik pahandused. Indira laseb Lalita koduaresti panna ja film lõpeb Rajivi ja Sonja pulmadega. Lõpp.

Kahjuks ei tahetud Bolliwoodis millegipärast seda stsenaariuni töösse võtta. Oli vist liiga poliitilise alatooniga.