Skip to content

Peavalu

Mul hakkas pea valutama Madurai linnas. Olin juba poolteist kuud mööda Indiat rännanud ja ei pööranud sellele pisiasjale alul mingit tähelepanu. “Küllap on see liigsest päikesest,” oletasin. Möödus paar päeva ja valu aina tugevnes. Kuklas torkis ja pikad ning tulised valusööstud kiirgasid üle lauba. Ma hakkasin muretsema ja võtsin isegi rohtu. Tavaliselt püüan tablettide võtmist vältida kui vähegi võimalik. Kasu polnud midagi. Sõitsin lõhkuva peaga edasi Rameswarami ja sealt Tiruchirapallysse. Piinatult jõudsin pärast pikka reisi kohale – kogu tee oli olnud üks lõputu valuhoogude jada. Hotellitoas peeglisse vaadates ehmusin tõsiselt. Mu laubal pungitasid kaks musta muhku otsekui sarved. Hirmunult tormasin toast kindla kavatsusega otsida kusagilt arstiabi. Pea lõhkus üha hullemini, silme ees lendlesid sädemed ja tundsin trepist alla joostes, et tasakaal hakkab kaduma. Tuigerdasin hotellist välja. Oli õhtu ja Indiale tüüpiliselt kees tänavatel elu. Mehed kogunesid seltskonniti väikeste poekeste ette, jõid teed ja ajasid juttu. Ma kiirustasin inimestele otsa koperdades edasi ja järsku tundsin, et keegi haarab tugevasti kinni mu käsivarrest. Ümber pöörates nägin palja ülakehaga ja oranzi turbaniga väikest vanameest. See Sadhu (India pühamees) tiris mind otsustavalt väikese templi ukse poole. Olin liiga suures segaduses, et vastu hakata. Tundus, et kurnav valu peas oli põletanud minust viimasegi tahteraasu. Templis surus Sadhu mu istuma madalale järile, vaatas sügavalt silma ja hakkas siis midagi pobisema. Eraldasin tema kõnest üksikuid sõnu. Ta rääkis midagi lugupidamatusest, karistusest ja puhastumisest. Olin täiesti kurnatud ja otsustasin lasta sündida kõigel, mis sündima peab. Mu saatus ja heaolu tundusid mulle sel hetkel täiesti tähtsusetutena.

Sadhu võttis väikeselt lauakeselt habemenoa, ja seebitanud eelnevalt mu pea, asus sellelt juukseid maha ajama. Ta tegi seda osavalt nagu väljaõppinud juuksur. Mõne aja pärast oli ta valmis. Nüüd võttis vanamees väikese toosi kollaka pulbriga ning asus seda hõõrudes mu paljale peanahale hõõruma. Peagi olin üleni kaetud kollase värviga. Nüüd võttis Sadhu pika siidiriba ning mässis selle ümber mu pea turbaniks. Siis aitas ta mu püsti ja käskinud järgmisel päeval tagasi tulla, tõukas otsustavalt templi uksest välja.

Komberdasin tagasi hotelli, kukkusin voodisse ja magasin nagu surnu 12 tundi järjest. Järgmisel hommikul ärgates oletasin, et see kõik oli vaid unenägu, kuid peeglisse vaadates mõistsin oma eksitust. Mu pea oli kaetud kollase värviga, kuid muhud otsaesisel olid kadunud ning peavalu samuti.

Istusin päev läbi toas ja mõtlesin juhtunu üle järele. Olin reisi jooksul kirjutanud mitu satiirilist jutukest, mis pilasid hinduismi ja selle jumalaid. Kas tõesti tähendasid Sadhu sõnad lugupidamatusest ja karistusest seda, et olen patustanud pühade asjade vastu? Ja kas see oli karistus? Vastust leidmata läksin õhtul tagasi väikesesse templisse. Vanamees oli seal ja kutsus mind kohe sisse. Ta süütas õlianuma väikse Ganes¹a kuju ees ja käskis mul ülakeha paljaks võtta. Seejärel valas Sadhu mu üle ämbritäie külma veega ning talutas märja ning tilkuvana viis ringi umber pühakuju. Pomisedes ja lauldes arusaamatuid sõnu, tegi ta mu pea kohal kätega ringe ning kõige lõpuks määris mu otsaesise paksult sisse valge ja punase hennavärviga.

See kõik võttis aega kõige rohkem 20 minutit. Olles lõpetanud, lükkas vanamees mu nagu eelmiselgi päeval otsustavalt templist välja.

Ma ei osanud juhtumist midagi arvata. Üks oli kindel – ma olin abi saanud ja mu peavalu oli kadunud. Järgmisel päeval sõitsin minema. Enne lahkumist viisin vanamehele templisse 1000 ruupiat. Rohkem ei söandanud ja vähem tundus kohatu. Sadhu võttis raha vastu sõnatult ja enesestmõistetava ilmega. Kui selja pöörasin ja lahkusin, kuulsin teda pomisevat midagi tänamatusest ja lugupidamatusest…