Skip to content

Pan Lešeki kiusatus

Autojuht Wroclavist – Leshek Vodnjanski, sõitis Indiasse kindla eesmärgiga. Ta oli otsustanud vabastada maailm neetud valeprohvetist ja usurüvetajast Sai Babast. Leshek oli veendunud katoliiklane ja saanud range usulise kasvatuse. Ootamatult oli tema seni kindlas ja turvalises sängis kulgenud elu segi paisatud. Lesheki kena naine, kellega ta oli 10 aastat kahjuks küll lastetult abielu elanud, oli ta päevapealt maha jätnud. Ja mille pärast? Selleks et asuda elama kommuuni, mis pühendus mingile kummalisele religioonile ja pidas Sai Babat Kristuse uueks kehastuseks. Naine lahkus ühel hommikul sõnagi lausumata, jättes Leshekile vaid pika ja segase kirja, kus palus end mitte otsida ja tagasi mitte oodata. ”Olen nüüd leidnud Jumala ja eesmärgi, millele elu pühendada,” kirjutas naine. “Abielu oli eksitus, see tuleb unustada ja minevikku jätta.”

Järgmised kaks nädalat Leshek jõi – meeleheitest ja ahastusest. Ta tundis, et temalt on röövitud kõik – turvalisus, tasakaal, tulevik ja armastus. Aegamööda hakkas temas kasvama viha neetud usurüvetaja ja elurikkuja vastu. Mees sai kaineks ja uuris välja, et Sai Baba pesitseb Indias, väikeses Puttaparthi linnakeses ja et tema juurde voorib pidevalt austajaid üle terve maailma. Korjanud kokku säästud, võttis Leshek töö juurest puhkuse ja hankis lennupiletid. Varem ei olnud ta kunagi Poolast väljas viibinud, ka puhkused olid möödunud kodukohas Krakovi lähistel. Nüüd imestas ta siiralt maailma suuruse üle. Leshek sõitis bussiga Wroclavist Varssavisse, sealt lennukiga Frankfurti, edasi Bangaloresse ja lõpuks rongiga Puttaparthisse. Kohale jõudis ta südaööl. Väsinud reisimisest ja tülpinud muljetest, seisis ta Sai Baba ashrami värava ees, mille taga elas tema vihavaenlane. Kõrge, tammepuust ja erksalt värvitud värav oli kaunistatud raskete, metalsete neetidega. Leshek vaatas ja pidas plaani, kuidas sisse pääseda. Ootamatult hakkas kostma kriginat, värav avanes ja inimesi vooris välja. Valvur, kes oli lukud avanud, jäi Leshekile otsa vaatama ja viipas siis kutsuvalt käega. Ootamatu võimaluse üle rõõmustades astus Leshek sisse ja jäi üllatunult avanevat vaadet silmitsema: pikad sirged tänavad kadusid kaugusesse, kõik oli puhas ja heledalt valgustatud. Rohelised puud ja põõsad ääristasid tänavaid, nende taga kerkisid mitmekorruselised hooned. Värvitoonid olid pehmed ja soojad, valitses vaikus, vaid ritsikad siristasid öös.

Leshek juhatati edasi ja majutati kenasse puhtasse tuppa, mille aknast avanes vaade rohelisele pargile ning väikesele templile selle keskel. Leshek oli Bangalorest ostnud suure ja terava noa, millega ta kavatses Sai Baba tappa. Ta mõõtis tera käelabal ja kujutles, kuidas ta selle võidukalt otse templis valeprohvetile rinda surub. Oli vaid vaja märkamatult lähedale, soodsale rünnakupositsioonile jõuda.

Järgmisel hommikul läks Leshek olukorraga tutvuma. Ta oli ebameeldivalt üllatunud, et suures templis, kus toimusid teenistused ja kus ta plaanis Sai Babat rünnata, otsiti ta enne sisenemist läbi. Õnneks oli nuga jäänud tuppa.

Vihaselt ja keskendunud pilguga jälgis Leshek oma vaenlast. Vanake oranz¹is ürbis toodi templisse kohale punases sõiduautos. Kogu teenistuse vältel ei teinud ta muud, kui istus Ganesha kuju ees ja vehkis käega rütmiliselt kaasa liturgia lauludele. Sai Baba tundus olevat vana, aga siiski hea tervise juures. Aeg-ajalt andis ta vaiksel häälel selgitusi jüngritele, kes talle ükshaaval lähenesid.

Teenistus oli pikk ja Lesheki mõtted läksid uitama. Ta oli otsustanud tappa Sai Baba, aga mis pidi saama edasi? Sellele ei olnud mees veel mõelnud. Mis saab temast? Leshek vaatas ümbritsevaid inimesi, kes istusid tihedalt üksteise kõrval templi põrandal ja jälgisid teenistust. “Oh, kui andunud, kui puhtad, kui truualamlikud näod,” mõtles ta kibestunult. Kõik olid üleni valges – otsekui leerilapsed. Talle torkas silma üks neiu, kes istus teisel pool barjääri, mis eraldas templis mehi naistest. See oli blond ja sinisilmne noor neiu ning Leshekit üllatas tema kurb ja kannatav ilme. “Tal oleks justkui mingi raske mure südamel,” mõtiskles mees ja vahtis naist kuni teenistuse lõpuni. Pärast seda jälitas ta neiut hooneni, millesse too sisenes. Lesheki hinges möllasid nüüd segased tunded, ta ei teadnud, mida teha. Näis, et Sai Babale on keeruline ligi pääseda, kõikjal tolgendasid valvurid ja andunud jüngrid. Leshek otsustas pisut oodata ja tegutseda ainult kindla peale. Naine oli temas tekitanud kummalise meeleolu – näis nagu oleks Lesheki kibestunud hinges miski liigutanud ja väljapääsu otsinud. Midagi kodust, mingi lapsepõlvepilt, mingi ootus ja magus valu. Pärast magamata ööd läks Leshek varahommikul maja ette, kus naine elas ja ootas kuni viimane väljus. Kiiresti astus ta ligi ja küsis puises inglise keeles:” Excuse me, Lady, where is the office for new devotees?”

Naine seisatas, jäi talle otsa vaatama, hakkas siis naerma ja ütles sillerdava häälega puhtas poola keeles: “Aga ma ju tunnen teid, pan Leshek! See olete ju teie? Me elasime Wroclavis kõrvuti majades! Teie naine ja mina, me oleme sõbrannad! Kas ka tema on siin?” Leshek oli tummaks löödud. Ta vaatas naise sinistesse naeratavatesse silmadesse ja teadis järsku, et ei tapa iialgi Sai Babat. Tema südames oli õitsele ärganud armastus.