Skip to content

Madhu ja mozartklugelid

Noormees nimega Madhu Khrisnamurti elas sünnist saadik India ühes suuremas ja arenenumas linnas – Bangalores. Ta oli pärit vanast, auväärsest, korralikust ja traditsioone austavast Karnataka suguvõsast. Nimi Madhu, mis tõlkes tähendab mesi, oli nende perkonnas pärandatav isalt pojale. Isa Madhu oli insener ja Madhu ema kodune. Madhu ise õppis juba kuuendat aastat matemaatikat Mahatma Gandhi nimelises Bangalore Kõrgemas Kommertsakadeemias. Ta oli lähedal kraadi omandamisele ja hellitas magusaid lootusi edasiõppimisest Euroopas. Sinna kiskus teda tegelikult mitte ainult õppimishimu vaid ka tema elu suurim kirg – Mozarti muusika. Madhu ei mäletanud enam, millal ta esmakordselt kuulis geniaalse helilooja geniaalset loomingut. Igatahes oli see varases lapsepõlves. Nüüd, olles juba 24 aastat vana, teadis ta peast enam-vähem kõiki Mozarti muusikasse kuuluvaid teoseid. Tal oli kodus täielik helilooja teoste nimekiri ja ta püüdis kõikjalt kõikide vahenditega leida kõikvõimalikke helisalvestisi.

Madhu heldis, kuulates Mozartit. Ta lendles helidega kaasa, tema hinges möllasid meeletud ja ülevad tunded. Ta teadis, kuidas tundis end Mozart muusikat kirjutades, ja oli kindel, et on kuulsa austerlase hingesugulane.

Ajapikku tüütas Madhu juttudega Mozartist ära oma vanemad ja õed-vennad. Sõpru tal ei olnudki – juba lapsest peale oli ta eraklik ja pidas end teistest erinevaks. Vastikusega jälgis ta ülikoolikaaslaste vallatlemist, pidutsemist ja kurameerimist. Tema ei kuulunud nende hulka. Ta ei saanud neist aru. Kursusekaaslased tundusid tühised ja keegi neist ei armastanud Mozartit. Nad ei teadnud isegi sellist lihtsat elementaarset fakti, et kirjutades 27. klaverikontserti b-moll arvas Mozart, et hakkab surema ja pani seetõttu esimese osa muusikasse kõik, mida ta soovis ja suutis veel maailmale anda. Madhu teadis, tundis ja kuulis muusikas Mozarti hirmusid ja valu. 27. oligi tema lemmik. Enne oli seda olnud 25 c-duur ja veel enne 40. sümfoonia g-moll. “ Ta-ta-taa, laba-daba daa,” ümises Madhu päevade kaupa tuttavaid ja imeilusaid meloodiaid, jalutades edasi-tagasi mööda MG roadi. Tal ei olnud midagi vaja, tal oli tema suur unistus, mille täitumist ta pingsalt ootas. Noormees ootas sõitu Euroopasse – Viini. Madhu unistas, kuidas ta istub oma iidoli kodulinnas Doonau kaldal pingile kuldse Mozarti kuju ette ja sööb mozartklugeleid. Seda maiustust ei olnud Bangalores paraku kusagilt saada. Madhu oli küll kõikjalt otsinud ja üritanud isegi poepidajaid pinnida, aga ei midagi. Tal tuli leppida vaid kirjanduslike kirjeldustega suussulavatest s¹okolaadipallidest. Madhu lohutas end sellega, et peagi sõidab ta õppima Euroopasse ja viib oma unistuse ellu. Seal kaugel lootis noormees kohata teistsuguseid inimesi kui Indias. Ta lootis leida kultuurseid, armastusväärseid, haritud inimesi, kes oskaksid hinnata Mozarti geniaalsust. Nemad võiksid olla tema sõbrad, kaaslased ja miks mitte, ka armsamad.

Selle aasta jaanuaris, kui Madhu viimaks Euroopasse jõudis, valitses Austrias väga pikk ja krõbe külmaperiood. Doonau kanalid külmusid põhjani kinni, tuul keerutas külma jäist tuisku mööda Ringstrasset ja inimesed peitusid kinniste uste taha, soojade kaminate ette.

14. jaanuaril leiti Madhu külmununa istumas Wolfgang Amadeus Johannes Chrysostmus Wolfgangus Theophilus Mozarti kuju ees, lumme mattunud pargipingil. Tema külmast valgeks tõmbunud sõrmede vahele oli kangestunud pooleldi söödud mozartklugel. Tema näol oli ülev ja õnnis ilme.