Odi et amo

Kuigi lennukiaknast paistis vaid mustav pimedus, vaatas naine pingsalt välja. Ka naise meeltes ja tunnetes valitses tihke tume sügavik – aeg ja ruum olid korraga kaotanud oma jõu, mees tema kõrval muutunud kaugeks ja võõraks. See rind kuhu ta öösiti nii tihti lähedust, soojust ja turvalisust otsides oli oma pea toetanud, tundus külma ja tundmatuna. Kui sel hetkel oleks tõeks saanud naise öine unenägu – kummaline nägemus sellest, kuidas lennuk teeb hädamaandumise ja laskudes kitsasse majadevahelisesse tänavasse murrab tiiva – ei oleks ta põrmugi üllatunud. Viimasel ajal olid naise mõtted liigagi tihti tõeks saanud.

Nad olid tulnud siia lennukisse kahekesi, kuid nüüd tunnetas naine kummalist vabadust, eemalolekut ja üksindust. Inimesed vestlesid, stjuardess, pakkus pingutatult naeratades vett, ühel vanaproual hakkas halb. See kõik vajus, kui voolav vesi üle naise, niisutamata tema tundeid. “Üks, kaks, kolm, lendas tuhk ja tolm…” keerlesid sõnad ta peas marsirütmis tansiskledes. Ootamatult teadis naine kõikide oma esiemade nimesid ja võis kuulda nende mõtteid. Heites äreva pilgu mehele oma kõrval, imestas naine, kui võõraks ja vanaks too on jäänud. Ta üritas viivuks mehe tähelepanu haarata, proovis sõnu üle huulte libistada, kuid tekkinud nägemus oli niivõrd võimas, et suu keeldus sõnu vormimast. Õhk lennukis näis värelevat ja oli helendavat valgust täis, mootorite müra vaibus tahaplaanile ning asemele tuli vaikus koos meeldiva soojusega alakehas. Naine vaatas endiselt meest ning nüüd kõlas sõna Armastus tema sees muutununa ja erilisena. Köidikud ja sidemed, mis teda olid mehega liitnud, moodustasid väänlevaid silmuseid lennuki salongi kohal. Naine nägi selgesti värelust, mis lähtus, algas ja lõppes temas eneses. Mees tema kõrval oli abitu ja võõras. Naine teadis, et tema käes on kõikide väravate võtmed ning miski ei saa teda takistada. Kui ta vaid sooviks, võiks ta oma unenäo kergesti ellu kutsuda, kui ta vaid ihkaks, võiks ta meest sundida tegema mida iganes, kui ta vaid kujutleks, lakkaks maailm olemast ning laguneks väikesteks liivateradeks. Naine võdistas otsekui külma tundes kohkunult õlgu ja ennast lummusest lahti rebides vaatas taas kiiresti pimeda ja tühja illuminaatori poole. Milleks? Kõik mida ta vajas oli ju siinsamas olemas…

“Ah, millised kummalised hood mul viimasel ajal peal käivad, “ mõtles ta magusa teadmatuse värinal.