Pavor nocturnus

Rong sõidab läbi pimeda öö. Rattad rappuvad korrapärases rütmis ja laulavad masinlikku hümni inimestele, kes on maapinna rüütanud rööbastega. See on otsekui veel üks ülistus võidule selles lõputus sõjas, mida me peame oma koduplaneediga. Inimesed ei tunne ju end siin maa peal põrmugi koduselt. Väga paljud asjad on hirmutavad ja võõrad. Pimedus, loodus, elu müsteerium… Rong on väga hea kujund – rong läbi pimeda öö. Selline on ka inimese teekond läbi elu: kitsas vagun, mis on heledalt valgustatud, meie kõik tihedalt üksteise kõrvale surutud, väljas, pimedate akende taga mööda libisemas tundmatus. Aeg-ajalt jõuab aistinguid vagunisse: lõhnad, ähmased varjud – pettepildid sellest arusaamatust pimedusest. Ega me sinna akende tagusesse tundmatusse ei ihkagi. Nihkume meelsasti üksteise ligi, otsides soojust ja turvatunnet. Oleme rahul oma kitsas reglementeeritud, kindlas ja igavas oleluses, mida hästi kehastab rong. See raudne masinavärk on selge ja omane. Ta müriseb rahustavalt, hetkekski ei teki hirmutavat vaikust. Ta haiseb rahustavalt higi, naha, toidu ja nafta järele, mattes sellesse buketti akendest voogavad võõrad aroomid. Ta on rahustavalt valge – elektrilampide hõõgniitide säras mõjub ta kontrastse vastandina pimedusele, mida ta läbib. Rong läbistab pimedust, tungides sellesse – veel üks kujund – otsekui meheliige tungib naise tuppe. Rong kannab endas sugutungi, ta ihkab pimedat ööd viljastada ja panna sinna kasvama tuledes säravaid linnasid. Niimoodi muudame seda võõrast ja hirmutavat planeeti omasemaks ja arusaadavamaks. Eostame, kunstseemendame pimedat ööd rongikujulise fallosega.

Siit järeldub, et öö on naiselik. Salapärase ja viljakana kannab ta endas palju rohkem, kui välja paista laseb. Päev on ratsionaalsem, läbinähtavam, sirgjoonelisem – mehelikum. Päevas on edasipürgivat energiat, öös aga vaikset pulbitsemist. Päev on tegutsemine, öö küpsemine.

Rong kannab endas sümbolina inimeste hirmu meie tumeda feminiinse poole ees. See, mis ei allu tavaloogikale, mis peitub kusagil olemise mõtestamata tasandil, ongi öö rongi akende taga. See on küll siinsamas kõrval: kättesaadavas kauguses, meie teadvuse sügavustes, ahvatlev ja salapärane, ohtlik, saavutamatu, hirmutav ja võõras. Öö rongi akende taga peidab endas palju, aga selle tabamine nõuab julgust ning pimedas nägemise oskust.