Skip to content

Rootsi pensonäri reinkarnatsioon

Christer Johansoni tabas saatuselöök niivõrd valusalt, et ta hakkas jooma. Viimati oli ta selle tõve küüsis olnud kolmkümmend aastat tagasi. Nüüd lõi teda meeldiva, karske ja tervisliku pensionipõlve rutiinist välja jõulu teisel pühal saabunud kohutav teade, et tema ainus poeg koos perekonnaga on Phuketi saart tabanud tsunamilaines kadunuks jäänud. Christer oli pikk mees, kes nägi oma ea kohta vägagi soliidne välja. Ta oli eriti uhke oma tiheda hõbehalli juuksetuka üle, mida ta armastas hooletult ning kerge liigutusega üle pea heita.

Christer jõi kolm päeva järjest ja jõi edasi ka Stockholm-Bangkoki lennukis, kuhu naine ta peaaegu vägisi vedas. Mees oli täiesti kontrolli alt väljunud. Ta ajas kiiresti hulluks kogu lennuki teenindava personali, joostes pidevalt salongi ühest otsast teise, nõudes alkoholi ja püüdes meeleheitlikult kõigiga rootsi keeles vestelda. Tema naine Susanna hoidis temast eemale ning mattunud viimase lennukiistme sügavusse, tihkus tasakesi nutta. Naine ignoreeris Christeri katseid temaga vestelda. Mehe jutt oli seosetu ja tundus, et ta ei saanud ikka veel aru, kuhu on teel. Christer jutustas teda rahustada püüdvale stjuardessile sellest, kuidas nad pojaga kalal armastavad käia, siis sasis oma tursunud silmile vajuvat uhket juuksetukka, üritas sülle istuda saksa pensionäriprouale ja kõige lõpuks kusi püksi. Lennuki arst oli sunnitud talle rahustava süsti tegema, sest ülejäänud reisijad olid Christeri käitumisest rohkem kui häiritud.

Bangkokis veetis abielupaar oma aega erinevalt. Susanna käis läbi kõik rahvusvahelised abiorganisatsioonid, haiglad ja infopunktid lootes leida jälgi kadunud pojast, tema naisest ja kahest lapsest. Christer aga magas kaks ööpäeva järjest hotellis ning ärganuna suundus otseteed Patpongi tänavale. Seal oli ta aastaid tagasi ühe prostituudiga meeldivalt aega veetnud. Mingi kummaline kihk vedas teda samadele radadele. Christer oli nüüd täiesti kaine, tema pea lõhkus hullusti ja kõrvus kumises. Vaevaliselt komberdas ta mööda asutustest, mis kandsid nimesid nagu Pussy Parlor, Nanas Palace ja Showgirls. Viimaks sisenes ta uksest, mille kohal olev silt teatas tagasihoidlikult: “Go Go”. Hämar, madal ja suitsune saal oli valgustatud vaid madalatel lauakestel põlevate punaste hiina laternatega. Laval väänles ümber metallvarda poolalasti transvestiit, rohkem ei viibinud ruumis kedagi. Christer prantsatas istuma punase polüestriga kaetud madala laua äärde, bambusest korvtooli. Otsekohe ilmus tema ette pisikest hiina mütsikest kandev, sõlmitud habeme ja kavalate pilusilmadega ettekandja. Enne kui Christer jõudis midagi ütelda, hakkas mees ise vigases inglise keeles rääkima: “Sinu tellimust ei saa ma kahjuks täita… (pikk paus – Christer vaatab mehele otse silma sisse nii, et nende tumedatel iirstel peegeldub vastu tema enda kahvatusiniste silmade kuma)… Sinu poeg ja tema perekond on surnud… (taas paus – hiinlane asetab lauale väikese pudeli, milles näib midagi liikuvat)… Nad on ära ja nende eest on makstud, ma ei saa neid tagasi tuua, aga ma võin sind nende juurde viia.”

Christer vahtis nüüd pärani silmil ja lummatult hiinlast ning suutmata sõnakestki lausuda ainult noogutas tummalt. “Olgu siis nii”, ütles mees ja valas laual oleva pudeli sisu Christeri ette tekkinud pokaali. Nüüd oli selgesti näha, et klaasi sees, sogases vedelikus väänles väike madu. “Joo see ära!” käsutas hiinlane. Hetkelise kõhkluse järel haaras Christer klaasi ja pigistanud silmad kõvasti kinni kummutas vastikust maha surudes suule. Koheselt tundis ta kuidas väike madu teda keelest hammustas ning siis tulise kõrvetava joana neelust alla siugles. Väike hiinlane haaras Christeri jalgadest kinni ning hakkas tema väänlevat ja tõmblevat keha üle saalipõranda taha pimedusse tirima. Mida kaugemale ta jõudis, seda vaiksemaks jäid Christeri tõmblused. Tagaruumi jõudnud, kummardus hiinlane lõdva keha kohale ja asetas oma peopesa Christeri õuduses lahti vajunud suu ette. Koheselt siugleski tema kollasesse pisukesse pihku must ning küütlev madu. Mees tõstis mao üles ning asetas selle õrnalt suurde laual asetsevasse klaasanumasse, kus juba väänles neli samasugust ussi. “Noh, saitegi viimaks taas kokku”, ütles ta rahulolevalt naeratades ja silitas oma patsipunutud habet.