Skip to content

Lugu sellest, kuidas ma kookospähklit avades deja vue-d kogesin

Ma olen näinud küll, kuidas India mehed pikkade raskete nugadega kookospähkleid avavad, kuid mul endal polnud kuni tänaseni võimalust seda proovida.

Nüüd siis vedeleb meie maalilise hüti läve ees üsna kobakas kookospähkel. Ookean loksub kõrvulukustavalt vaikselt paarikümne meetri kaugusel, pimedusest kostab ahvide kriiskeid, tirtsude siristamist ja tundmatute lindude häälitsusi. Võtan pähkli maast ja uurin seda lähemalt. Loksutades avastan, et pähklis on rohkesti piima. Kuidas seda kätte saada? Keegi ei vasta mu küsimusele. Püüan ise vastust leida, uuristades pähklit esmalt võtme ja seejärel kääriotsaga. Esialgu õnnestub kõik hästi – pealmine pehme kiht annab kergesti järele ja ma arvan end juba võidule lähedal olevat, kuid… oh häda – sees on veel teine, tugev koorik ning sellest ei õnnestu mul vaatamata pingutustele nende algeliste tööriistadega läbi murda. Löödult ja pettunult sammun läbi palmisalu, et ennast peale rasket tööd tuulutada. Seistes keset pilkast pimedust ja vaadates üles taevasse, kus irvitavad vastu võõrad ja tundmatud tähtkujud, tundub mulle äkitselt, et olen sarnast situatsiooni juba kunagi läbi elanud. Kõik on tuttav, justkui oleksin koju jõudnud. Tuttav palmisalu, tuttav tuul, öö, hääled.

“Pähklit tuleb avada otsa poolt,” jõuab korraga kindla teadmisena mu ajju. Torman rõõmust segasena läbi padriku tagasi hüti juurde ning mõne kerge liigutusega õnnestub mul kääriotstega pähklisse auk sisse saada.

Kookospähkli piim on kerge ja kosutav jook, suurpärane janu vastu.