Skip to content

Teadmiste tuli

Namuradam Mhanouk otsustas minna mungaks vastu oma vanemate tahtmist. See oli väga julge samm. Kuigi isegi mitte nende kolkakülas polnud juba ammu enam vanemad ainuotsustajaks lapse saatuse üle, tähendas Namuradami samm siiski selja keeramist kogu oma suguseltsile ja nendega igasuguste suhete katkestamist. Namuradam oli pärit Ratanakirist ja kuulus Kra Choki hõimu hulka. Tema vanemad uskusid endiselt metsavaimusid. Nende dzunglisügavusse mattunud kodukülla ei jätnud isegi aastkümneid väldanud kodusõda erilisi jälgi. Ägedad lahingud möllasid õnneks kaugel eemal. Vaid kord sattus Namuradami kodukülla eksinud Khmer Rouge salk, kes oli põgenemas pealetungivate Vietnami vägede eest. Aga nemadki lahkusid varsti, võttes kaasa vaid mõned nooremad naised.

Namuradam tahtis õppida. Oma kodukülas oli tal võimalik omandada ainult seda, mida teadis Omunakiri – küla targim mees, kes oli omal ajal õppinud Ankor Watis endas. Omunakiri pühendaski Namuradami budateadmistesse, kuid et ta oli juba vana mees, ei suutnud ta kahjuks enam meenutada kõike nooruses omandatut. Noormees õppis tema käe all õiget arusaamist, õiget mõtlemist, õiget hoolitsust keha eest, õiget eluviisi, õiget pingutust, õiget tähelepanu, õiget kontsentratsiooni. “Edasi pead sa minema Sila, Samadhi ja Panna teed”, ütles Omunakiri Namuradamile. Mida need saladuslikud sõnad endas sisaldasid, ei soovinud või ei suutnud ta aga enam seletada.

Namuradam ajas juuksed maha ning tõmmanud ümber oranzi mungarüü, asus teele. Kõige keerulisem ja raskem oli tal seletada vanematele, miks ta nad maha jätab ja lahkub kodukülast. Namuradam teadis, et on kasutu neile seletada, et tema sisemuses on põlemas üks tuli, mis saab toitu vaid teadmistest ja et kui see tuli kustub, on ta samahästi kui surnud. Tema vanemad olid lihtsad inimesed. Nad vaatasid Namuradami võõrastusega. Oli ta ju juba poisikesena hakanud esitama kummalisi ja kohatuid küsimusi.

Läbi vaevade ja katsumuste rändas noormees valgustatuse poole. Ta kerjas teele jäävates külades ja sammus aina edasi. Kord öösel, kui ladistas paduvihma sattus ta miiniväljale ning oleks äärepealt elu jätnud. Üks heatahtlik vana naine põetas teda mitu kuud oma hurtsikus. Õnneks paranes ta täielikult.

Phnom Penhi jõudis Namuradam peale kuuekuulist rännakut. Ta oli teel palju õppinud, näinud hoopis teistsugust maailma, kui kodukülas. Namuradam oli saanud teadma ja tundma julmust ja viletsust. Ta oli õppinud ja ahminud enesesse kõik kogemused ja muljed, mis teele ette jäid. Namuradam hakkas justkui nägema uute silmadega ja see mida ta nägi ei olnud alati ilus, õige ja hea. Siiski ei lasknud noormees kahtlust kordagi oma hinge pugeda ja meenutades Omunakiri õpetussõnu, pürgis uudishimulisena aina edasi.

Namuradami eksam, mille ta sooritab Battambangi Wat Sangkeris toimub täna 25. jaanuaril 2005, mil ma neid ridu kirjutan. Eksam on talle väga tähtis, kuna see otsustab, kas noormees saab edasi õppida või peab Watist lahkuma. Mulle meeldis Namuradam väga ja olen kindel, et ta saab kenasti hakkama. Soovin talle igatahes head põrumist!