Skip to content

Tuk, Tuk!

“Tuk, tuk! Tuk, tuk!! Tuk, tuk, tuk!!!” hüüdis Jin Pao. Ta kordas seda hüüet iga päev tuhandeid kordi. Jin oli motoriksa juht ja jahtis kliente tavaliselt Patong Beachi peatänaval Thanon Banglal. Sel aastal läks tal kehvasti. Õieti läks kehvasti kogu Phuketi rahval. Peale 2004. aasta jõuluõhtul saart tabanud tsunamit olid turistid kadunud. Enam ei saanud Jin kopsakaid jootrahasid õhetavatelt õllestelt sakslastelt, enam ei õnnestunud tal rumalatelt soomlastelt sisse kasseerida topelttariife. Turiste lihtsalt polnud. Kõik olid ära hirmutatud, olgugi et juba paar nädalat peale tsunamit oli Patongis enamus maju taastatud ning linnake jälle endises elurütmis. Asjatult seisid värvitud, võrksukkades transvestiidid tänavanurkadel üritades leida kliente go-go baaridesse. Igavledes ootasid noored miniseelikutes tüdrukud baaripukkidel. Kogu Patongi kirev turismitööstus kiratses.

Jin märkas ootamatult nurga tagant ilmunud seltskonda viimasel hetkel ning jõudis vaevalt enne oma ametivendi selgelt ja kõlavalt hüüatada:”Tuk, tuk! Tuk, tuk, tuk!!!” Ja oh imet! Valged kõndivad rahakotid peatusidki ning jäid ootama, et Jin oma sõiduki neile ette ajaks. Täis rõõmu, keeras noormees võidukalt kõnnitee äärde. Valgeid oli kolm ja nad pugesid tihedalt üksteise kõrvale kitsukesse kabiini. Jin jõudis märgata, et kõik nad olid näost veel üsna kahvatud. “Alles saabunud, pole jõudnud end veel roosaks praadida,” mõtles tuk-tukimees. Kliendid soovisid sõita meeldivalt pika otsa ega tinginud, kui Jin neile soolase hinna teatas. Rõõmsalt vilistades asus noormees teele. Kohale jõudnud, pöördus ta, et seda teatada, kuid jäi juhmistunult oma sõiduvahendi kabiini põrnitsema. See oli tühi! Polnud jälgegi kolmest kahvastust turistist. Jahmatuses ei osanud Jin midagi muud peale hakata, kui lõi oma tuk-tukile taas hääled sisse ning kihutas tagasi. Ta sõitis oma ametivendade juurde tänavanurgal ning pidurdas järsult. Kas ta oli hulluks läinud? Kuidas oli see võimalik, et kliendid tuk-tukist lihtsalt kadusid? Mahahüppamine ei tulnud kõne alla – Jin oleks seda kindlasti märganud. Noormees jutustas segaselt ja puterdades loo tema ümber kogunenud tuk-tukimeestele. Selle vastuseks oli mõtlik vaikus, siis kostis vana lombakas Jahuei aeglaselt ja rõhuga: “Minuga juhtus sama lugu eile…” “Ning minuga üleeile!” hüüatas Nandri. Ühtäkki oli kõigil tuk-tukimeestel jutustada sarnaseid lugusid koolnukahvatutest valgetest turistidest, kes teel ootamatult kadusid. “See jama algas pärast tsunamit!” teatas Jahuei “Need ei ole elavad inimesed, vaid uppunute vaimud!” kinnitas ta veenunult.

Tuk-tukimeestel ei võtnud kaua aega, et jõuda selgusele: tarvis on midagi ette võtta, et vaimud nende äri kollitamise ja rikkumise järele jätaksid. Peale pikka kaalumist ning vaidlemist tehti otsus, et hingede rahustamiseks ja hukkunute mälestuseks korraldavad Patongi Tuk-tukimehed rannas öise rituaali. Mõte oli Jahuei oma, kes kuulutas, et tunneb hästi üht vägevat posijat-nõida. “See mees on nii võimas, et kui ta puhastusriituse läbi viib, saavad vaimud rahu ja meie ka!” kiitis ta nõnda veendunult, et teistel ei jäänud muud üle, kui nõustuda. Määratud ööl kogunesid kõik Patongi tuk-tukimehed randa ning süütasid liivale palju küünlaid nii, et neist moodustus suur sõõr. Ringi keskele asus posija, kes osutus kõhnaks, kaltsaka ja räpase välimusega vanameheks ja hakkas midagi pomisema, ise aeglaselt jalalt jalale tammudes. Tuk-tukimehed seisid sõõrist väljaspool, küünalde taga ja jälgisid vaikides. Öö oli kottpime, nagu Patongis ikka, ookean kohises vaikselt ning küünalde helk valgustas tontlikult moonutades meeste nägusid. Jinil oli tseremoonia algusest peale klomp kurgus ja mingi halb eelaimdus kollitamas kukla taga. Ta ei suutnud rahulikult olla ja vahtis aeg-ajalt ärevalt ringi, püüdes ümbritsevast pimedusest läbi näha. Järsku posija vakatas ning ookeani poolt hakkas kostuma tugevat kohinat. Tõusis tuul ning osa küünlaid kustus. Jin märkas ootamatult, et tema kõrval ei seisa enam mitte Jahuei vaid koolnukahvatu turist. Ta karjatas ning tahtis jooksu pista, kuid tundis, et ta jalad on liiva sisse kinni jäänud ja ta ei suuda neid enam liigutada. Kohin paisus ning Jin märkas, et ookeani poolt läheneb öös helendav, mäekõrgune veemass. “Uus tsunami!”, karjus Jin. “Me kõik hukkume! See on lõpp!” Noormees tõstis kaitseks käed, pressis käsivarred ümber pea ja pigistas silmad kinni. Ta tundis, kuidas vägev veevool ta haarab, kõrvulukustav kohin paisus möirgeks… ja järgmisel hetkel saabus ootamatult vaikus. See oli niivõrd hämmastav, nagu noaga lõigatud, et Jin arvas hetkeks, et see ongi surm, mis on saabunud ja kõik lõpetanud. Taas silmad avanud nägi ta Jahuei igavlevat nägu ja jahmatusega märkas, et tema ümber on endiselt Patongi tuk-tukimehed, küünlad põlevad ning posija pomiseb ikka veel. Hiljem selgus, et keegi teine peale Jini ei olnud mingit tsunaminägemust kogenud. Tema juttu ei võtnud keegi tõsiselt. Tuk-tukimehed muretsesid hoopis selle pärast, et posija peale kulutatud raha näis mahavisatuna. Midagi ei olnud muutunud. Ikka kadusid aeg-ajalt salapäraselt sõitjad ning meeste arvates oli posija tegelenud lihtsalt s¹arlataanlusega. “Maksaksid need neetud koolnukliendid siis vähemalt raha oma sõidu eest… “ kirus Jahuei, “aga ei, nad vaid istuvad su sõidukisse, kui kaarikusse, mis peaks nad taevasse viima ning hüppavad siis enne viimase kohtumõistmise väravat maha! Kuradi patused matsid!” Jahuei oli kristlane.