End of the world

John oli juba kaua aega ennast budistiks pidanud. Ta oli palju temaatilisi raamatuid läbi lugenud ja osales aktiivselt Londoni Soho linnaosa budistliku koguduse töös. Guru Ringposhe oli juba mitu aastat seda rakukest, kui nii võib nimetada, vaimselt juhendanud. John käis regulaarselt koguduse ruumides, osales mantrate lugemisel ja meditatsioonikursustel. Ka jooga vastu oli ta hakanud huvi tundma. Selle viimase õppimiseks otsustaski ta oma puhkuse veeta Indias. Goa polnud küll koht, kuhu ta oleks väga sõita tahtnud – John oleks eelistanud Sarnathi või Gayat, mis otseselt Buddhaga seotud, aga reisibüroo neiu tegi talle rõõmsalt naeratades selgeks, et kõige kasulikum on tal osta 2-nädalane puhkusepakett Goas. Nii oligi John kohale sõitnud ja elas nüüd juba mitu päeva kenas hotellis Calangute rannakülas. Peale tema peatus seal rohkearvuline, kirev rahvusvaheline seltskond. Esimestel päevadel oli ta hoolega rannas käinud, päevitanud ja ujunud, õhtuti osalenud pididel, mis kestsid poole ööni. John oli teiste õhutusel suitsetanud marihuaanat ja leidnud selle päris mõnusa olevat.

Mõne päeva pärast hakkas tal igav. Kõik tundus ammendatud. Lõbustused ei köitnud teda enam ja kogu olemasolu tundus lausa mõttetu.

John oli küll kirjutanud ennast jooga kursustele, kuid pärast esimest korda enam kohale ei läinud, sest vanamees, kes oli juhendajaks, haises halvasti ja sundis osalejaid võtma järjest tobedamaid ja ebamugavamaid poose ilma ühegi ingliskeelse selgituseta. Selle asemel laenutas John mootorratta ja sõitis üles asustamata kaljusele rannikule. Sinna oli keeruline jõuda – ta pidi mööda väikeseid, liivaseid ja järske radasid kaua manööverdama. Nüüd oli õhtu ja päike hakkas ookeani vajuma. John istus kaljuserval ja muretses, kuidas oma mootorattaga tagasi alla saada. Tuul sasis tema juukseid, punane Araabia merre vajuv päikeseketas värvis ta põsed hõõguvaks.

Siis kuulis ta järsku, kuidas tema sees üks hääl rääkima hakkas: “Ära muretse, mu poeg! Sa oled nüüd koju jõudnud. Mitte midagi ei ole enam olemas ega tulemas… Tühjus on saabunud. Tõuse, mu poeg ja astu edasi siia, minu juurde! Tule!” Näis, nagu oleks loojuv päike ise temaga kõnelnud. John tõusiski ja astus spontaanselt kaks sammu edasi. Ta märkas, et keegi oli liivale kirjutanud: end of the world. Siis ta komistas ja…

Tema lömastatud keha korjasid kaljudelt üles kalurid, kes tulid hommikul rannale krabisid püüdma. Neid üllatas see õnnis ja rahulik ilme, mis püsis Johni näol, kui ta lamas kividel, hing ammu kehast lahkunud. “Nagu Buddha,” sosistas üks kalur teisele.