Vasco da Gama viimane palve
Vasco da Gama istus raskelt ja valjusti oiates jämedatest palkidest kokku löödud järile. Ta oleks tahtnud kõva häälega vanduda ja kiruda, aga oli ju jõuluõhtu ja Issanda Kristuse sündimise päeval ei tohtinud ometigi vanakuradi nime suhu võtta. Hambaid tugevalt kokku pigistades tõstis Vasco da Gama käed rinnale ja palus:”Armas Jeesuslaps ja Neitsi Maarja, kellest Sa oled ilmale tulnud. Võtke täna, pühal jõuluõhtul mind, vana ja väsinud meest, kuulda ja aidake mind! Kogu elu olen ma raudne ja murdumatu olnud. Minu tahe on olnud tugev nagu parimast damaskuse terasest mõõk, minu mehed on alati austusest värisenud, kuuldes minu kõmisevat häält. Võtke ka teie, pühad imetegijad nüüd ometigi seda palvet kuulda ja aidake mind tagasi koju… Aidake mind minema sellelt neetud maalt, mis on söönud parimad aastad mu elust, mu tervise ja mis tahab mind nüüd lõpuks ka hauda ajada… Oh püha Issand, aita ometi!”
Tugevad palavikuvärinad raputasid Vasco da Gama längu vajunud õlgasid, ta istus järil ja näis olevat sügavalt mõttesse vajunud.
Oli aasta 1524 detsembrikuu. Juba enam kui veerand sajandit oli meresõitja veetnud eemal kodumaast. Algul oli ta noor, uljas, täis tegutsemistahet, seikluslusti ja soovi oma nimi ajalukku raiuda, kui India allutaja Portugali kroonile. Nüüd, 25 aastat hiljem, olid kõik illusioonid lahkunud. Liiga suur ja liiga isepäine oli see maa, et teda lihtsalt suurtükkide abil võita. Oli tarvis läinud kavalust, diplomaatiat, ähvardusi ja muidugi ka suurtükke, et võidelda Lissabonile välja ainuõigus kaubelda vürtsidega selles lõunapoolkera ühes tähtsaimas kaubasadamas – Fort Cochinis. Ta oli eesmärgi saavutanud. Portugali kroon oli saanud endale uue asumaa ja radza Virekerala oli omakäeliselt allkirjastanud dokumendi, mis kinnitas, et ta loobub edaspidiselt igasugustest pretensioonidest Fort Cochinile. Siia oli nende aastate vältel kerkinud terve kaupmeeste ja meremeeste linn ning tugev kindlus, ainult et Vasco da Gama oli hakanud ajapikku seda maad vihkama. Eriti piinarikas oli tema jaoks iga-aastane monzuuniperiood. Lakkamatu hall vihmasadu, lõõtsuv tuul ja lõputu niiskus, mis tungis kõikjale. Mitu korda oli kogu vürtsisaak ladudes hallitama läinud ja riknenud. Meresõitja ise kannatas juba aastaid kurnava troopikapalaviku käes. Tema enne nii tugev ja võimas keha oli kokku kuivanud, nägu auku vajunud ja ainult määratu tahe hoidis teda veel püsti. Nüüd palus mees jumalalt imet. Vana merekaru palus kõikide talle teada olevate pühakute nimel, palus ka apostel Toomase nimel, kes siia Cochinisse oli tulnud peale Issanda Kristuse risti löömist. Tema, Vasco da Gama, oli isiklikult organiseerinud pühaku säilmete toimetamise Lissaboni.
1524. aasta jõuluõhtul palus ta, et jõuaks tagasi koju Portugali. Tema hing ihkas tagasi noorusaegade varjupaika, kust ta nii uljalt ja täis indu oli lahkunud.
Jumal võttis Vasco da Gama palvet kuulda. Kuigi suur meresõitja suri Fort Cochinis 1524. aasta viimastel päevadel, jõudis tema keha siiski koju. 14 aastat peale surma kaevati tema säilmed Cochini Püha Fransiscuse kiriku põranda alt välja ja toimetati Lissaboni.
