Skip to content

Kitsekarjuse tee

Kitsed olid aetud lagendikule ning Rahim igavles. Juba kolmandat päeva oli ta karjaga väljas. Seekord oli ta kitsesid ühest laagripaigast teise ajades tulnud erinevat teed pidi kui tavaliselt. See oligi tema töö. Rahim oli kitsekarjus ning kaks korda aastas, siis kui kogu küla telgid kokku pakkis ja kolis Viri jõe teisele kaldale, pidi temagi kitsed uutele karjamaadele ajama. See võttis kaua aega, sest loomad olid jonnakad ja aeglased ning Rahim pidi neil pidevalt silma peal hoidma, et mõni kaduma ei läheks. Ka tiigrit oli siinkandis alles paar aastat tagasi nähtud, rääkimata rebastest ja metskoertest. Rahim pidi olema ettevaatlik ja hoolikas, sest dzungel oli siinsamas kõrval.

Praegu oli tal igav, kuna kitsed sõid mahlakat rohtu lagendikul, mis piirnes väikese ojaga ja oli seetõttu täiesti ohutu. Rahim sammus sihitult mööda džungliserva, kuni ta mingi sõnatu aje sunnil pöördus puude vahele ning sisenes niiskesse metsahämarusse. Tavaliselt ei meeldinud talle džunglis liikuda, kuid igavusest oli ta seekord meelt muutnud ja liikus nüüd hüpeldes üle paksude ja jändrike puujuurikate, tungis läbi rägastiku ja ronis üle mahakukkunud tüvedest. Nii sammus ta sihitult edasi ja sisenes üha sügavamale metsa kuni jõudis kummalise seinani. See ilmus ta ette ootamatult, justkui materialiseerudes tühjale kohale puude vahel. Sein oli üleni liaanidese mattunud ja rohtu kasvanud. Rahim peatus üllatunult ja jäi jõllitama pruunist liivakivist välja raiutud inimfiguure. Seal olid mehed, naised ja loomad. Nad olid põimunud ühte ja tegelesid kõige otsesemal ja häbitumal viisil armatsemisega. Rahim oli 17 aastat vana ja siiani ei olnud ta ühegi naisega maganud. Ta oli “seda asja” proovinud teha vaid mõnel pimedal õhtul ühega oma kitsedest. Rahim teadis küll, et selline tegevus on keelatud, aga iha, mis tema noores kehas tuksles, oli sundinud teda prohveti pühast käsust üle astuma ja sodoomiaga tegelema. Nüüd seisis ta tummaks lööduna seina ees ja põrnitses lummatult. Rahimi kõige pöörasemad unenäod ei olnud iial suutnud tema silme ette tuua selliseid stseene, nagu siin kujutati. Seal oli ju temagi – ühtimas kitsega! Kohutavas segaduses ja hirmus pöördus noormees ringi ja tormas tagasi oma karja juurde.

Kui ta järgmisel päeval laagrisse jõudis, ei rääkinud ta kogetust kellelegi sõnagi. Mitu päeva käis ta ringi nagu kuutõbine. Teda peeti haigeks ja jäeti rahule. Siis ühel ööl ta kadus. Räägiti tiigrist, sosistati mõrvast, aga kuna keegi ei olnud midagi näinud, siis löödi käega ja Rahim unustati peagi. Inimesi sündis ja suri pidevalt ning ühe noormehe kadumises ei olnud midagi erilist.

Aeg möödus… Mõne aastakümne pärast hakati külas rääkima erak-pühamehest, kes elab dzunglis ja keda oli nähtud metsas alasti ringi liikuvat, kaaslaseks must kits.

Küla naised hakkasid peagi tema juures käima, et saada abi haiguste ja hädade puhul. Räägiti, et eriti hästi pidi pühamees ravima viljatust ning kui kellelgi oli soov poega sünnitada, siis tuli kindlasti minna tema juurde. Mehed neid jutte eriti ei uskunud.

Te kindlasti arvate ära, et tegu oli Rahimiga, kes oli meeltesegaduses põgenenud metsa ja asunud elama dzunglisse mattunud templisse. Noormees avastas peagi, et sarnaseid templeid oli metsas teisigi ja nad kõik olid täis meelierutavate stseenidega raidkujusid. Rahim muutus, vaadeldes neid kujusid – ta hakkas alasti ringi käima ja toituma vaid metsaandidest ning kitsepiimast. Kui naised tema juures käima hakkasid, siis kasutas ta kurjasti oma pühakuoreooli – ta uinutas neid joovastavate ainetega ning kasutas seksuaalselt ära. Tavaliselt see aitas ka kõigi haiguste vastu. Kahjuks aga ei saanud Rahim sellest tegevusest kaugeltki sellist rahuldust kui raidkujude vaatamisest koos oma armsa musta kitse hellitustega.