Marie lugu

Kui Natalie sai 18 aastaseks, kinkisid tema vanemad talle sünnipäevaks puhkusereisi Indiasse. Marie, tema ema, sõitis tütrega kaasa. Ta viis Natalie Keralasse, väikesesse Varkala külla Araabia mere ääres. Esimesel õhtul peale kohalejõudmist, kui nad istusid kõrgel kaljusel kaldal hubases restoranis ja vaatasid kuidas päike loojub, hakkas Marie mõtlikul ilmel jutustama: “Kas tead, Natalie, et just tänu sellele kohale siin oled sa olemas? Siin kohtasin ma su isa, Sebastiani, 18 aastat tagasi. Oh… see oli nii ilus aeg, olin noor ja ülemeelik, pisut hipilik plika. Koos kahe sõbrannaga võtsime seljakotid selga ja sõitsime Indiasse. Olime juba kuu aega ringi rännanud, kui jõudsime siia, Varkalasse. See ei olnud tollal nii tuntud kuurort, kui praegu. Meiegi kavatsesime algselt minna Kovalami, aga tänu õnnelikule juhusele sattusime siia ja armusime koheselt sellesse imekaunisse paika. Ka sinu isa oli siia sattunud juhuslikult – teel Kanjakumarisse. Me saime tuttavaks rannas, ta oli üksinda ja vahtis pidevalt minu poole. Lõpuks ei kannatanud ma välja ja läksin ise temaga rääkima. Ta oli kohutavalt kohmetu, saamatu ja sõnakehv, ometi kuidagi armas. Ta rääkis, et oli tulnud Indiasse otsima guru, et asuda elama kloostrisse. Ta tahtis saada valgustatuks, nagu ta väljendus. Tema jutt, kuigi ebakindel ja kogelev, tundus huvitav ja nii me vestlesimegi hulk aega. Järgmistel päevadel hakkas ta mind üles otsima, kutsus sööma ja jalutama. Me hulkusime vesteldes pikki tunde kaldapealsetes palmisaludes. Aga ei midagi enamat. See oli täiesti platooniline suhe ja kuigi mu sõbrannad itsitasid ja narrisid mind Sebastiani pärast, ei juhtunud meie vahel midagi intiimsemat. Ma arvan, et tema ei söandanud ja mina ei olnud huvitatud. Arvatavasti oleks see niimoodi jäänudki, kui poleks olnud seda traagilist sündmust siin rannal.”

Marie osutas alla pikale liivaribale, mis oli palistatud kõrgete tumedate kaljudega. “Viimasel päeval, kui pidime juba hakkama edasi sõitma, otsustasin sõbrannade ässitusel loole Sebastianiga lõpu teha. Julm tüdruk nagu ma olin, ei saanud ma seda lihtsalt ja ilusasti teha. Ma kutsusin ta randa ja vallatledes ning narrides tirisin ujuma. Seal lainete sees hullates tulin talle hästi lähedale, lõin käed ümber kaela, liibusin ta vastu ja suudlesin otse huultele. Seejärel tormasin kohe veest välja. Sebastian jooksis mulle järele, ta oli üleni õhevil ja väga õnnelik. Tema pisut lapselik nägu lausa säras, kui ta naeratades mulle otsa vaatas. Siis ma ütlesingi, et ta on narr ning et mul oli väga lõbus tema arvel oma meelt lahutada. Ega ta ometi midagi rohkemat ette ei kujutanud? “Sa oled ju rumal poisike, kes otsib mingit tobedat guru, mine parem oma kloostrisse ja jäta mind edaspidi rahule,” – nende sõnadega pöörasin talle selja ja sammusin uhkelt mööda randa minema. Sebastian jäi minust jahmunult ja kurvalt maha. Ma sammusin mööda veepiiri ja nägin, et eemal olid inimesed kogunenud ümber millegi, mis lebas liival. Lähemale jõudes sain aru, et see on inimene. Uudishimulikult läksin ja vaatasin. See oli uppunud kalur, kelle lained olid just äsja rannale uhtunud. Ma ei olnud kunagi enne surnud inimest nii lähedalt näinud ja vahtisin nüüd vastikusega seda poolalasti pundunud keha. Mõne koha pealt oli liha luudelt lahti tulnud ja seal mustendasid augud. Silmakoopad olid tühjad ja tumedad, sõrmed kramplikult konksus, nagu püüdes millestki kinni haarata. Ootamatult kangastus mulle silme ette, kuidas just siis, kui ma Sebastianit narrides teda lainetes suudlesin, laip meie selja tagant rannale ujus. Ma ei tea miks, aga see kujutlus vapustas mind sügavalt. Samal õhtul otsisin ma Sebastiani üles ja andusin talle. Ma olen kindel, et sina, Natalie, said eostatud just sellel õhtul.”