Skip to content

Püha Tooma mägi

“Mina olen tee, tõde ja elu,”pomises Toomas omaette. Need Jeesuse sõnad olid aidanud tal alati rasketel hetkedel oma usku kindlana hoida. Nüüd oli lunastaja tõesti siitilmast lahkunud ja tema säilmed maetud Kashmiri mägedes asuvasse koopasse, mille asukohta teadsid vaid vähesed valitud. Toomas oli Indiasse tulnud just selleks, et veelkord näha Jeesust. Ta oli põgeneud tagakiusamise eest Palestiinas ja peale pikki rännakuid jõudnud Malibari rannikule. Sealt reisis ta peagi edasi Keralasse, kus oli sunnitud pikemalt peatuma jääma. Pikki kuid võitles ta malaariaga ning ainult vääramatu usk aitas tal tapvast haigusest võitu saada. Tõvevoodis vaeveldes nägi Toomas vaimusilmas lunastajat, kes leebelt naeratades palus tal terveneda.”Sinu aeg ei ole veel kätte jõudnud, enne pead sa asutama Keralasse 7 kirikut, alles siis võid minu kuningriiki tulla,” oli Jeesus nägemuses rääkinud. Tervenenult asus Toomas innukalt misjonitööd tegema. Ta asutas seitse kirikut seitsmes erinevas paigas ja niimoodi edasi liikudes jõudiski viimaks Mylaporesse. Nüüd juba neljandat aastat elas ta mägedes asuvas väikeses koopas erakuelu. Temani olid jõudnud teated, et Jeesus on maisest elust lõplikult lahkunud ning Maarja Magdaleena ja Jeesuse pojad asunud tagasiteele Palestiinasse. Enam ei olnud Toomasel lootust näha elavat Jumalat. Nüüd ootas ta vaid seda, millal lunastaja ta enda juurde taevariiki kutsub. Oma päevi saatis Toomas õhtusse mediteerides ja meisliga kivist risti tahudes. Ta oli juba rauk ning see töö võttis palju aega, jõudu ning energiat. Hommikuti ja õhtuti palvetas ta jumalaema pildi ees, mille Luuka oli maalinud ning mida ta kõikide nende pikkade aastate jooksul kaasas oli kandnud. Toomase hinges valitses rahu: ükskõik, kuidas Jeesuse sõnumit tulevikus ka ei tõlgendataks, tema, Toomase jaoks, oli see selgemast selgem. “Jumal on kõikjal, Jumal on igas rohulibles ja igas elusolendis. Jumal on armastus, mis õitseb alati meie sees,” – niimoodi jutlustas Toomas inimestele, kes teda kuulama tulid. Kohalik rahvas oli agressiivne ja metsik. Mitmeid kordi olid nad teda kividega pildunud ja ükskord ka piitustanud. Ometi ei loobunud Toomas plaanist asutada siia veel üks – viimane kirik. Koht oli juba valmis vaadatud: kena mäetipp, kust avanes kaunis vaade ümbritsevale loodusele ning ookeanile taamal kauguses. Kui rist valmis saab, siis toimetab ta selle mäetippu ja ümber risti ehitab kiriku – nii oli Toomas otsustanud. Sellest peab saama tema viimane töö. “Mina olen tee, tõde ja elu,” pomises ta jällegi omaette. Homme, jah homme läheb ta, ja viib risti mäetippu…